Väike-laukhane kaitse tegevuskava

Väike-laukhani sai kaitseks tegevuskava

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi kinnitas tegevuskava väike-laukhane (Anser erythropus) kaitse korraldamiseks Eestis eesmärgiga tagada rannaniitude säilimine, kus hanedel on võimalik rändeteel puhata, süüa ja ööbida.

Eestis väike-laukhaned ei pesitse, aga tähelepanuväärne osa Euroopa asurkonnast rändab siit kevaditi läbi ja peatub eeskätt Lääne-Eesti rannaniitudel ja põldudel (Matsalu rahvuspark, Silma looduskaitseala). Eestis kuuluvad väike-laukhaned kõige rangemalt kaitstud liikide hulka. Nende kaitse tagamisel on esmajärjekorras vajalik suurte rannaniitude säilitamine, taastamine ning järjepidev hooldamine, et haned saaksid seal puhata, süüa ja ööbida. Rändepeatuskohtade kvaliteet mõjutab oluliselt lindude pesitsusedukust ja asurkonna säilimist.

Ülemaailmselt on väike-laukhani samuti ohustatud ning kaitstud haneliik, kelle levikuala ja arvukus on alates 20. sajandi algusest suuresti kahanenud. Kui 1960. aastatel hinnati koguarvuks ligi 100 000 isendit, siis praegu elab maailmas veidi üle 25 000 väike-laukhane. Euroopas on väike-laukhani eriti ohustatud liik, kelle arvukus on alla 100 paari ning pesitsusalad on kahanenud vaid väikesteks laikudeks. Nad pesitsevad arktilises tundras Põhja-Norras, Koola poolsaarel ja Rootsis.



Väike-laukhanede seire ja kaitsega on Eestis tegeldud viimased kümmekond aastat koos Soome Looduse Fondiga. Aastatel 2005–2008 osales Eesti Euroopa Liidu rahastatud Life-Natura projektis ”Väike-laukhanede kaitse Euroopa rändeteel”, mille eesmärk oli leida ja rakendada võimalikult tõhusaid kaitseabinõusid kogu teadaoleva rändetee ulatuses ning selgitada välja uued võimalikud peatus-, pesitsus- ja talvitusalad. Life-projekti käigus taastati ja hooldati niidualad Matsalu lahe kahel saarel väike-laukhanede peatuskoha vahetus läheduses, et laiendada lindudele sobivat toitumis- ja ööbimisala. Life-projekti ühe osana valmis ka käesolev tegevuskava väike-laukhane kaitse korraldamiseks.

Tegevuskava on koostatud aastateks 2009–2013 ja peamise eesmärgina näeb see jätkuvalt ette rändepeatuspaikadeks olevate rannaniitude hooldust ja taastamist. Lisaks jätkub seire Eestis peatuvate lindude arvukuse hindamiseks; ka korraldatakse jahimeestele koolitusi, et tutvustada väike-laukhanesid ja nende kaitsega seotud küsimusi.

Kuna enamus rändeaegsetest ohtudest varitseb väike-laukhanesid väljaspool Eestit, siis on liigi säilimiseks väga oluline jätkuv rahvusvaheline koostöö, milles Eesti osaleb.

Väike-laukhane kaitsekorralduskava on Keskkonnaministeeriumi koduleheküljel http://www.envir.ee/1688. Vaata ka Life-projekti kodulehekülge (www.wwf.fi/lwfg) ja väike-laukhane lehekülge (www.piskulka.net).

Eesti punase raamatu uuendatud nimekiri

Keskkonnaminister kinnitas Eesti punase raamatu uuendatud nimekirja

Uuenenud on Eesti punase raamatu liiginimestik, mis on aluseks liikide kaitse korraldamisel ja kaitsemeetmete kavandamisel.

Punase raamatu eesmärgiks on anda ülevaade erinevate liikide haruldusest ning liikide väljasuremisele viivatest ohtudest, seega on raamat mõeldud töövahendiks eelkõige teadlastele ja looduskaitsjatele.

Uuendatud Eesti punane raamat on koostatud Eesti Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni koordineerimisel, toimkonna töös osales ligi 30 erinevate liigirühmade asjatundjat meie ülikoolidest ja vabaühendustest.


Erinevalt varasematest punastest raamatutest on seekordse punase raamatu liikide ohustatuse kategooriad muutunud. Uute kategooriate aluseks võeti Maailma Looduskaitse Liidu (IUCN) punase raamatu nimestiku viimane, 2003. a. täiendatud versioon.

Uues punases raamatus on kasutusel kategooriad nagu regionaalselt välja surnud (RE), äärmiselt ohustatud (CR), eriti ohustatud (EN), ohualtid (VU), ohulähedased (NT) ja puuduliku andmestikuga liigid (DD). Lisaks on kasutusel tavaliste liikide puhul tähis (LC), võõrliikidel tähis (NA) ja (NE) nende liikide puhul, kelle haruldust ei ole hinnatud.

Eesti punases raamatus on äärmiselt ohustatud liikidena välja toodud näiteks järvekaur, merivart, must-harksaba ja tuttlõoke. Samuti on eriti ohustatud liikideks nimetatud viigerhüljest, rabapüüd, tutkast, roherähni, ohualtiks peetakse ka lendoravat.

Mitmete Eesti liikide ohustatuse aste on võrreldes eelmise punase raamatuga muutunud. Kui 1998. aastal hinnati näiteks liike rohe-kärnkonn, harivesilik ja kivisisalik haruldaseks, siis nüüd on rohe-kärnkonn äärmiselt ohustatud ja harivesilik ning kivisisalik ohualtid. Samas on ka positiivseid trende: võrreldes 1998. aasta seisuga on meie samblaliikidest ohustatute kategooriast välja arvatud ning tavaliste liikide kategooriasse viidud 20 liiki (6 helviksammalt ja 14 lehtsammalt), ka on näiteks linnuliik põldvutt kategooriast ohualtid liikunud leebemasse kategooriasse ohulähedased.

Varasemalt on Eestis Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni eestvedamisel punane raamat kokku pandud kolmel korral - aastail 1979, 1988 ja 1998. 1982 aastal on punasest raamatust välja antud ka nn rahvaväljaanne, kuhu on lisatud liigikirjeldused, mis aitavad liike looduses paremini ära tunda.

Kokkuvõtet Eesti uuest punasest raamatust saab lugeda siit: Eesti punane raamat 2008