Perekonnaseadus ei läinud läbi

On selge, et perekonnaseadus ei ole ega peakski olema kindlasti mingi imerohi, mis paneks inimesi armuma, armastama ja abielluma või mis tagaks kõigile peredele püsivalt õnneliku elu. Küll aga on seadusandja võimuses luua hea ja kaasaegse perekonnaseadusega selline õiguslik raamistik, mis oma paindlikkuse või karmusega looks niisuguseid tingimused, kus üha enam soovitakse astuda seaduslikku abiellu ning kus perekondades on tagatud kõigi pereliikmete õigused. Ma julgen kinnitada, et uus perekonnaseadus neid eesmärke igati täidab. Samas ei tähenda see kinnitus, nagu meil ei oleks üleval lahendamata probleeme väljaspool seda seadust. Neid loomulikult on, olgu see näiteks elatiste väljamõistmise ja tasumise probleemid või kohtumenetluste aeglus ning nende probleemide lahendamist peame me mõistagi jätkama.
(Väljavõte stenogrammist)

Valitsuse algatatud perekonnaseadus (55 SE) jäi Riigikogus 21. mail vastu võtmata, kuna ei saavutanud vajalikku Riigikogu koosseisu häälteenamust (51 häält). Seaduse poolt hääletas 49 Riigikogu liiget, vastu ei olnud ega erapooletuks jäänud keegi.

Õiguskomisjon otsustas oma 21. mai istungil algatada uuesti perekonnaseaduse eelnõu, mis jäi Riigikogus piisava toetuseta ja langes menetlusest välja. Õiguskomisjon esitab eelnõu Riigikogu menetlusse 1. juunil sellisena nagu see oli tänasel lõpphääletusel.

Võrreldes kehtiva seadusega on eelnõus oluliselt täiustatud mittevaraliste perekonnasuhete regulatsioone, eeskätt hooldusõigust ja lapsendamist puudutavates küsimustes ning rohkem on arvestatud kaasaja varaliste suhete dünaamikat.

Eelnõu annab võimaluse valida kolme varasuhte – varaühisus, vara juurdekasvu tasaarvestus ja lahusvara – vahel. Säilib ka võimalus sõlmida abieluvara leping. Teiste varasuhetega võrreldes on mõnevõrra eelistatum varaühisus, mille osas eelnõu näeb ette, et kui abikaasad ei ole muud varasuhet valinud, siis kohaldub varaühisuse regulatsioon sarnaselt praegu kehtiva seadusega.

Kokkuvõttes on eelnõu eesmärgiks kaasaegsetele peresuhetele kohase tervikregulatsiooni loomine, millega kehtestatakse abikaasade õigustes ja kohustustes oluliselt selgemad kriteeriumid, mis peaksid perekonnaliikmete omavahelistes suhetes ning nende suhetes kolmandate isikutega ära hoidma hulga vaidlusi.