Ujumise algõpetusest riigikogus

XI RIIGIKOGU STENOGRAMM
VIII ISTUNGJÄRK
Esmaspäev, 18. oktoober 2010, kell 15:00
Toimetamata

8. 18:31 Kohustuslikust ujumise algõpetusest


Aseesimees Jüri Ratas
Läheme edasi kaheksanda arupärimise juurde. Selle arupärimise on esitanud Evelyn Sepp, Rein Ratas, Tiit Kuusmik, Ester Tuiksoo, Heljo Pikhof, Nikolai Põdramägi, Georg Pelisaar, Kalle Laanet, Olga Sõtnik, Mai Treial, Jüri Tamm ja Kadri Simson. Arupärimine on esitatud 3. august 2010 ja arupärimine on teemal kohustusliku ujumise algõpetuse kohta, kannab numbrit arupärimine 495. Vastab haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Ma palun antud arupärimist avalikkusele tutvustada arupärijate esindaja Evelyn Sepp!


Evelyn Sepp
Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud haridus- ja teadusminister! Päris veider on pidada kõnet hilisõhtul ja suhteliselt tühjale saalile, aga ilmselt see vajab veel harjutamist. Ma usun, et keegi ei kahtle selles, et õppekavad peavad sisaldama kõige otstarbekamal viisil neid eesmärke või nende eesmärkide täitmiseks suunatavaid vahendeid, mida avaliku raha eest on võimalik teha. Ressurss on nii aeg, mida kulutatakse õppekava läbimiseks, kui ka raha, mis selle õppekava täitmise võimalikuks muudab. Kuid see arupärimine ei puuduta mitte kitsalt õppekavasid ja õppekavareforme, vaid tegelikult puudutab see Eesti inimeste eluõpetuse osa – ujumisoskust, puudutab päästeoskust või -oskusi. Võib-olla see ei ole avalikkusele nii laialt teada olev fakt, aga kooliujumist on Eestis ühel või teisel viisil edendatud enam kui 40 aastat. Kuid kõigele vaatamata oleme me ikka selles seisus, et aastas hukkub keskeltläbi 100 inimest ainult uppumise läbi. Meenutagem sellekevadist Euroopa Komisjoni uuringut, mis arvutas välja inimelude hinnad eri Euroopa Liidu liikmesriikides. Eestis oli see, tõsi, üks madalamaid: 7 miljonit. Ma ei sea kahtluse alla seda metoodikat, aga mingil alusel on need võrdlusesse seatud. Seega igal aastal ainuüksi uppumise tõttu kaotame me enam kui 700 miljonit krooni. Ma ei räägi sellest, et on veel mitmedsajad inimesed, kes ennast vigastavad.
Mis on selle kõige lühikesed järeldused? Ilmselt on kuskil midagi jäänud tegemata, kuskil on väga tõsised puudujäägid. Ja kui me tuleme tagasi sellesama õppekava juurde, millest lihtsalt võttes arupärimine alguse sai, siis 1. septembrist 2011 osaliselt jõustuma hakkav õppekava näeb ette neli õppeainet kehalise kasvatuse raames, neli põhiõppeainet, olgem täpsed. Need on kergejõustik, pallimängud, võimlemine ja suusatamine. Me oleme haridus- ja teadusministriga, ka kultuuriministriga, kelle valdkonda ka see küsimus kuulub, pidanud pikemat sorti kirjavahetust ja arutelude käigus ka erinevaid küsimuste-vastuste voore. Nendest vastustest on selgunud üks. Nimelt, kehtima hakkava õppekava kohaselt ujumine ei ole põhiõppeaine, ei kuulu nende nelja aine hulka. Tõsi, on ette nähtud üks 24-tunnine kohustuslik koolituse osa ujumiseks, mis ilmselt peaks sisaldama päästeõppe ja kõik muu. Kuid kui me vaatame seda dünaamikat ja tegelikke fakte ja Eesti inimeste ujumisoskust, siis on selge, et 24 tunniga ujuma ei õpi. Kui me haridus- ja teadusministri parteikaaslasest siseministri haldusalasse kuuluva päästeameti juht suvel ühte uuringut avaldades tutvustas muu hulgas ka seda, millega saab ainult nõustuda, et ujumisoskuseks ei saa pidada 25 meetrit, mida õppekava seab eesmärgiks, vaid 500 meetrit, mis on minimaalne, siis tõepoolest on meil, kuhu liikuda, ja kõik need küsimused, mis on suunatud selle eesmärgini jõudmiseni, on väga asjakohased.
Kui kirjalikule küsimusele vastates minister muu hulgas juhtis tähelepanu, et ega kool ei ole ainukene koht, kus laste füüsilist võimekust ja oskusi arendada, siis jah, teatud mõttes võib sellega ju nõustuda. Aga paraku matemaatika õppimise puhul me ei eelda seda, et koolis õpetatakse selgeks numbrid ja ülejäänud õpetagu vanemad ise kodus. Järelikult on ka põhjust selle kõige olulisema eluõpetuse osas võtta ehk samasugune seisukoht. Tõsi, jutt käib kohustusliku õppe mahust, mis on absoluutselt ebapiisav, ja jutt käib rahastamisest. 3,6 miljonit on see raha, millele Eesti riik on suutnud panustada, mis on selgelt ebapiisav, ja ka baasidest, mis puuduvad peaaegi täielikult.
Me oleme kolleegidega esitanud ministrile kuus küsimust ja ma loodan, et ministril on olnud aega täiendada oma kirjaliku küsimuse lähtekohti, et me saaksime siis hiljem asuda väga sisukatele aruteludele nendel teemadel, mis on Eesti inimeste jaoks olulised ja milliseid puudujääke Eesti haridussüsteemis peab ja tuleb kohe parandada. Aitäh!


Aseesimees Jüri Ratas
Tänan! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli antud arupärimisele vastamiseks haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase. Palun!


Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas
Austatud juhataja! Lugupeetud küsijad! Hea stenogramm! Kohustuslik ujumise algõpetus ei ole Eesti õppekavadest kadunud ja sisaldab alates 1996. aastast kõikides vastuvõetud õppekavades oma osa. Kohustusliku ujumise algõpetus oli sisse kirjutatud ka 2002. a riiklikusse õppekavasse ja on ka uutes õppekavades, mis hakkavad kehtima 2014. aastast.
Tollase õppekava kirjutuse tehniline pool ei peagi olema kõigile, kes õppekavast oma märksõna otsivad, ühteviisi arusaadav, aga kinnitan, et uue õppekava esimese kooliastme õppesisu ja õppetulemused on lahti kirjutatud seitsme õppeteemana, nendest üks on ujumine, teise kooliastme (kuni 6. klassini) kaheksa õppeteemana, sealhulgas ka ujumine. Ainekavas on öeldud, et kohustusliku ujumise algõpetus tuleb läbi viia esimeses või teises kooliastmes. Ujumise õppesisuks on ohutusnõuded ja kord basseinis ning ujumispaikades, ujumise hügeeninõuded, veega kohanemise harjumus, rinnuli ja selili ujumine. Õpilane peab tõesti kursuse läbima, ujuma vabalt valitud stiilis 25 meetrit. Seega kuulub ujumisoskus põhioskuste hulka, mida koolis omandatakse.
Nüüd, kas üldse debateerida selle üle, et kõige eest siin ühiskonnas vastutab kool või mitte, maitsed võivad olla erinevad, eriti sellest lähtuvalt, kus istutakse ja kui retoorilisi küsimusi kellelegi tahetakse esitada. Ütleme ausalt, kas või seesama matemaatika näide – jah meie päevajaotus õpilastele on üles ehitatud ka niimoodi. Võib-olla seda peaks muutma, nagu siin eelnevates debattides viide oli? Aga on üles ehitatud nii, et tõepoolest, osa õppetegevusest toimub tegelikult koduseid töid lahendades väljaspool kooli koolitunde.
Mina lapsevanemana kindlasti kinnitan, et ega ma ei kujuta hästi ette, et laps, kes koolitunnis selle 25 meetrit omandab ja ega nüüd kõigil ei lasta ka seal pikemaid maid selle ajaga ujuda, et ta ainult sellelt baasilt säilitaks, ükskõik millises olukorras, kas basseini tingimustes, järves, jões, meres oma selle vastava ujumisoskuse ja mingi ime läbi suurendaks läbitud meetrite võimekust, kui tal ei ole hiljem kokkupuudet ujumisega või kui tema vanemad temaga ei tegele või mingil muul põhjusel tal ei ole võimalik oma oskusi arendada.
Ma ise oma kogemusest võin ütelda, et käisin need tunnid kenasti ära. Aga ma ei mäleta seda eduelamust niivõrd sellest basseinist, teises klassis oli meil õppetund, küllap ma sealt mingi krundi ka sain, küllap oli ka muidu meres seda saanud. Aga ma mäletan seda, et peale kolmandat klassi spordilaagris, kui mingil põhjusel ma tundsin, et ma esimest korda läbin päris edukalt 25 meetrit ja mina oma ujuma hakkamise oskuse seostan sellega. Nii et me ei saa pidama jääda ainult sellel, et kool õpetagu ja kellelgi teisel mingeid rolle ei ole.
Ujumisoskuste kujundamine on sama prioriteetne, kui teiste kehalise kasvatuse õpitulemuste saavutamine. Haridus- ja Teadusministeeriumi otseste kohustuste hulka pole, jah, seni ajani kuulunud otse arvepidamine, kui palju ujumisbasseinid investeeringuid vajavad ja spordibaaside rahastamine tihti ka haridusobjektide juures on käinud Kultuuriministeeriumi kaudu ja ka täiendav rahastamine ujumise algõpetuse võimaluste loomiseks on Kultuuriministeeriumi valitsemisala ja tema eelarve kaudu.
Õppekava väline tegevus on väga lai ja piiritlemata mõiste. See, millises keskkonnas õpilane väljaspool õppetunde viibib ja millega tegeleb, mõjutab kindlasti ka õpilase arengut. Üleriigilisi reegleid-normatiive õppekava väliste tegevuste sisule ja mahule ei ole seetõttu mõistlik kehtestada, kuid tõepoolest on ka neid koole, kus käib organiseeritud ujumine ka gümnaasiumieas, kus pakutakse ka väljaspool kohustuslikku kehalise kasvatuse kursust ujumise võimalusi ja see on igati kiiduväärne, et seda tehakse. Mitte ükski erialaorganisatsioon ega ekspert ei ole soovitanud muuta ujumise algõpetust vabatahtlikuks algaineks. Ujumise algõpetus on ainekavas kohustusliku teemana, olgu see siin üle kinnitatud. Eesti haridussüsteem toimub detsentraliseeritud juhtimise põhimõttel, vastutus on delegeeritud erinevatele tasanditele ja täiendavate võimaluste loomine mingiks tegevuseks sõltub omavalitsuse ja kooli vastavatest valikutest ja nagu ma juba ütlesin, on hea meel, et on neid koole, kus võimaldatakse ujumist ka väljaspool seda kohustuslikku kehalise kasvatuse kursust. Aitäh!


Aseesimees Jüri Ratas
Tänan! Mailis Reps, palun!


Mailis Reps
Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te ütlesite oma päris ettekande alguses, et teie lapsevanema ei kujutaks ette, et ei õpetaks lisaks sellele või ei viiks vähemalt vee äärde ega jälgiks, kuidas laps ujuma õpib. Ma kardan, et mitte kõik lapsevanemad ei oma täna neid võimalusi ja kas ehk natuke ei ole selle küsimuse probleem see, et kui ta on põhiaineväline või, ütleme, selle põhiosa väline, et siis tekib alati rahastusküsimus. Siis sa hakkad konkureerima näiteks võõrkeeltega või mõne muu asjaga. Ja tänase ujumiseõpetuse kõige valusam probleem on ju hind. Kui näiteks maakoolil, väikekoolil ei ole endal ujulat, siis väljapoole sõit, üür, bussiühendus ja kõik see on väga kallis. Aitäh!


Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas
Aitäh! Jah, finantseerimise alused on ikka vaidluse all ja ega me ei väida, et kõik omavalitsused on praegu võrdses seisus nii arvestades ujulaid kui ka kaugust nendest keskustest, kus ujula on. Kahtlemata on võimalused erinevad. Ja need on tegelikult erinevad mitmeski valdkonnas, mitte ainult ujumise osas. Muidugi, kui rääkida kohustuslikust programmi osast, suurema ujumisvõimaluse pakkumisest, siis konkureerib see teiste oskustega või teiste valdkondadega, võimalike valikainetega või õpilase ajaga või millega iganes. Aga kõrvaliseks asjaks ujumist koolis kindlasti nimetada ei saa. Ujumine on õppeprogrammi oluline osa ja võrdväärselt teiste õppeteemadega.


Aseesimees Jüri Ratas
Mai Treial, palun.


Mai Treial
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Mitmed spetsialistid ja eksperdid on öelnud, et see riigi poolt eraldatav 3,6 miljonit krooni aastas ujumise algõpetusele on ainult kuskil 1/3 vajaolevast rahast, et ülejäänu peaksid jälle omavalitsused ja inimesed panema juurde. Aga kui nüüd ikkagi mõelda nendele numbritele, mida ka kolleeg Evelyn Sepp välja tõi, et kui palju ujumissurmade läbi kaotatud inimelu maksab, ja kui seda mõelda, kuidas me oma inimelusid ja inimesi hoiame, siis kindlasti oleks riigi poolt raha ujumiskursustele või ujumisõpetusele juurde vaja. Samas ütlevad ka eksperdid, et sellest, mis praegu õppekavas on, ajaliselt ei piisa. Missugused oleksid siiski võimalused, pidades silmas selle aasta kurbi kogemusi, võimalikult kiiresti midagi teha? Aitäh!


Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas
Aitäh! Kindlasti on ujumisoskuse või ujumise algõpetuse olemasolu koolis väga oluline ja ma ei usugi, et keegi seda kahtluse alla seab. Kindlasti oleks hea, kui ujumisega tegeldaks ka kooli n-ö ülejääva tunniressursi arvel. Tõenäoliselt ei ole mõtet süüdistada kooli, et kool valib oma meelisalaks näiteks saalihoki või midagi muud, ikka on põhjust süüdistada valitsust, et koolid seda teevad. Aga nendel puhkudel, kus ujula on lähedal, ma soovitaksin siiski ka seda ülejäänud, vabaks lastud tunniressurssi just ujumisele kasutada, juhul kui tunnetatakse, et see on väga oluline. Ainult et sellise dramaatilisuse baasilt, nagu teie küsisite, peame nägema – nii on ilus siin praegu küsimust püstitada küll ja te tunnete teatud õlg õla tunnet siin opositsioonis –, et ainult algklassides toimuvast ujumisõppest ei lähtu ka kogu see meie uppumissurmade arv. Väärtuskasvatus ja palju muid aspekte on siin ka juures, millest osa on kooli õlul kahtlemata, aga mitte kõik. Nii et minu väide, et perekonnad peavad ka tegelema võimaluste loomisega ja et see oskus ei peaks rooste minema, on suunatud sellele, et me saaks aru, et kõiki koormaid ühiskonnas ei saa kool 100%-liselt kanda.


Aseesimees Jüri Ratas
Evelyn Sepp, palun!


Evelyn Sepp
Aitäh! Austatud minister! Pole vist mingi suur saladus, et Eestis on keskmiselt ujulapilet umbes kaks korda kallim, kui on ükskõik millises Põhja- või Lääne-Euroopa riigis. Ja reeglina on need riigi ja omavalitsuste doteeritud ja sellega on ka kasvatatud see ujumusharjumus, mis võimaldabki neid odavamalt majandada. Kui Eestis on umbes 550 või pisut enam üldhariduskooli, siis kooliujulaid, nagu te ühele varasemale küsimusele vastasite, on 39, nendest 14 on kahe rajaga, 25-ne loomulikult, 18 on nelja rajaga ja 7 on 6 rajaga. Eestis on peale selle võib-olla veel 20-30 ujulat, mida saaks ujulaks nimetada, ehk ütleme siis, et kokkuvõttes liiga vähe. Nüüd seesama 3,6 miljonit, mis on ainukene riigi toetus täna kogu selle programmi rahastamisele – kas te tõesti väidate, et see on prioriteetne, et see võimaldab välja arendada ujulate võrku ja Eesti riigi võimekus piirdub selle 3,6 miljoni krooniga miljardi taustal, mis ta kaotab igal aastal? Aitäh!


Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas
Ei, ma seda ei väida, et selle raha eest ujulate võrku välja arendatakse. Kahtlemata on ujulaid liiga vähe, teil on õigus.


Aseesimees Jüri Ratas
Tiit Kuusmik, palun!


Tiit Kuusmik
Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Koolmeister Lukas kindlasti teab, et mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Nii on selle ujumisalgõpetusega ka ilmselt. Küsimus selles, kas te ei ole kaalunud seda asja, et kui nüüd see finantseerimine on Kultuuriministeeriumi all, mis katab mingi kolmandiku, kas ei annaks midagi võib-olla haridusministeeriumi, võib-olla ka Siseministeeriumi või mingite muude ministeeriumide peale nii palju ära teha, et selle finantseerimise probleemi rakendaks ühiselt kõikide nende ujujate algõpetuse peale?


Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas
Jah, aitäh väga hea küsimuse eest! Eks jääbki, kui me räägime lisarahastamisest, tihti mulje, et miks siis "Tagasi kooli" programmid ja "Noored kooli" programmid peavad olema eraalgatus, miks riik ei tegele. Tähelepanuta jääb see, et riik tegelikult tegeleb palju massiivsemalt. Samamoodi ka ujumisalgõpetus makstakse tunniressursi mõttes, palkade mõttes kinni suurelt osalt haridussüsteemist, kaasa arvatud sellisel juhul, kui haridussüsteemi kaudu on käinud investeeringud, toimub ka ujulate haldamine. Nii et ei saa öelda, et haridusministeerium selle õppekava osa täitmisel üldse ei osaleks. Osaleb, ja suuremates summades tegelikult kui Kultuuriministeerium. Kultuuriministeeriumi kaudu toetus on suunatud sellele kui spordialale ja see on traditsiooniliselt nii jäänud. Kas see peaks olema teisiti? Võib-olla võtta see tõepoolest haridusministeeriumi alla, sellest on ka palju räägitud. Aga ette jäid need majanduskriisi aastad, kui keegi ei tahtnud midagi üle anda või üle võtta. See, et rahastamine peaks suurenema, on elementaarne. Peaks küll, jah.


Aseesimees Jüri Ratas
Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse, avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Evelyn Sepa!


Evelyn Sepp
Aitäh! Austatud kolleegid! Nagu oligi karta, kujunes äsja lõppenud arutelu ministri poolt tema eelneva kirjaliku küsimuse ümberjutustamiseks, kuigi aega oleks sellest teha hulga rohkem järeldusi ja ehk läheneda natuke loovamalt.
Selles valdkonnas on tõesti probleeme palju. Võib-olla mõned nendest, johtuvalt sellest, et kooliujumine on sattunud kummalisel kombel niiöelda kahe ministeeriumi valitsemisalasse ehk sisuliselt on ta nagu kahe tooli vahele istumine. Haridusminister möönab, et kooliujulaid on vähe. Arvestades ka meie koolivõrku ja omavalitsuste väiksust, on see mõneti arusaadav, aga niiöeld järeldus sellest on see, et igasse kooli ei saa ujulat teha, sellega ma saan nõustuda. Kultuuriminister ütleb, et aga see on kooliujumine, see pole nagu suurt tema asi ja üldse omavalitsuste probleem ja vaadake ise, kuidas saate, et õppekavas on 24 kohustuslikku tundi ja see on piisav ja kõik on rahul. Meenutame kas või sedasama suvist mõneti ju epideemilist olukorda või täielikku skandaalset olukorda ja neid arutelusid, mis siis toimusid. Tõsi, see oli mõneti kriisiaegne arutelu ja võib-olla kohati liigagi emotsionaalne ja ligi 100 perekonda, kes on täna ilma oma pereliikmest mingil väga rumalal või ütleme väga mõttetul põhjusel, paneb ikka mõtlema küll ja peaks mõtlema panema ka meid.
Arupärimise tekstis sai ka päris põhjalikult kirjeldatud teiste riikide praktikat, peamiselt Saksamaa näitel. Kui Eestis õppekava kohaselt ja haridusministri kindla veendumuse järgi saab 25 meetri ujumist või 25 meetri läbimist ilma ajavõtuta ja stiili määratluseta turvalises basseinivees pidada ujumiseks, mis on just kui piisav, siis Saksamaal on see näitaja 15-20 minutit järjest. Sinna veel lisanduvad sellised muud oskused, sukeldumisoskus, päästeoskus jne, aga mida see meie kontekstis tähendaks? See tähendaks seda, et see tundide maht on oluliselt erinev, mis on avalikest vahenditest finantseeritud-koordineeritud, mille n-ö metoodika on järelvalvatud, analüüsitud ja kõik muu, mis ühe protsessi hindamisele on kohustuslik ja vajalik.
Aga ikkagi me räägime sellest, et Kultuuriministeeriumi eelarves on 3,6 miljonit. Ikka me räägime sellest, et millegipärast Hariduse- ja Teadusministeerium ja Kultuuriministeerium ei saa omavahel kokkuleppele selles, et tegemist on prioriteetse valdkonnaga. Mina elu aeg sporti teinud inimesena ei alaväärtustaks mitte kuidagi võimlemise või suusatamise või pallimängude osatähtsust ja n-ö vajalikkust lapse füüsilise arengu seisukohalt, kuid paraku ühegi nende mitteoskamisest ei sure inimene ära, kui ta sattub paadiõnnetusse või ükskõik millisesse veekogu lähedal olevasse ekstreemsesse olukorda. Siin ei ole muid lahendusi. Ainukene ja esmane ja selles mõttes kõige efektiivsem on selgelt ujumisoskuse parandamine ja siin ei ole midagi muud teha kui püüda riiklikult koordineerida nii ujulavõrgu arendamist, nii-öelda investeerida selles mõttes tegevusse, mis on sellesama kohustusliku ujumisõpetuse osa suurendamine, sest et praktikas arvestades on see suur osa väikeujulate käibest. Kui seda ei ole, siis ei suudeta neid ujulaid majandada, kui neid ei suudeta majandada, siis need pannakse kinni, mis tänaseks juba ka massiliselt juhtub ja kaotavad selle sportimise võimaluse needki vähesed.
Ma ei hakka loomulikult rääkima sellest, et Eestis puudub sisuliselt ühistransport. Ei ole võimalik sõita külakohast kuskile keskusesse või näiteks minna sinna ujuma või et lapsed ise saaksid sinna kohale. Selleks omavalitsused korraldavad tellitud bussideringi ja selge, et see on kallis ja väga keeruline.
Ma võtaksin lisaaega!


Aseesimees Jüri Ratas
Palun 3 minutit lisaaega.


Evelyn Sepp
Aitäh! Nii et, mis järeldusi me veel teha saame? Üks koht on loomulikult kool, seesama riiklik õppekava, selle oluline mahtude suurendamine, rahastamine, baaside parandamine, aga on veel palju olulisi nüansse ja hiljuti Eesti Tervise Fond tutvustas ühte uuringut, mis peaks meid panema mõtlema. Selle probleemide ring puudutas märksa laiemat ja seda saab ainult tervitada. See puudutab alkoholipoliitikat, loomulikult, kui me vaatame kas või suvist statistikat, siis circa 80–90% õnnetustest, mis juhtusid, juhtusid inimestega, kes olid alkoholijoobes. Aga mööngem, et see on ainult n-ö õnnetust soodustav tegur, inimesed upuvad siiski sellepärast, et nad ei oska ujuda piiavalt. Ehk siis alkoholipoliitika. Edasi see sama hinnakujundus baasidel, et ka täiskasvanud inimesed, kes tahaksid oma elu säästa ja ujuma õppida, et see ei ole neile sageli kättesaadav. On mitmed niisugused võtted, mis võib-olla on ka seadusandlikult mõjutatavad ja ümber kujundatavad – on see siis päästevahendite olemasolu või turvalist paati või n-ö meresõitu puudutavad küsimused. Aga ikka ja jälle me jõuame lõpuks, ükskõik kust otsast me seda ei alusta, sinna, et kõik on ju hästi! Kõik ju toimib! Olen rääkinud paljude treeneritega. Nad väidavad, et ikka ei toimi küll. Ja kui me vaatame neid inimesi, kes on täna 30, 28, 27, siis nemad olid koolis sellel ajal, kui kõik pidi justkui ka toimima, aga järelikult ei toiminud. Kui me jätame täna need olulised sammud tegemata, siis 10–20 aasta pärast mööname sedasama olukorda, et ainult tõenäoliselt progreseeruvalt. Nii et head kolleegid ja ka haridus- ja teadusminister, lugupeetud Tõnis Lukas, midagi sõltub ka teist, ja sõltub kindlasti ka teie koostöövõimes Kultuuriministeeriumiga. Võib-olla tõesti oleks aeg jõuda sinnamaale, et kogu see koolikohustuslik ujumise rahastamise osa jõuab tõepoolest Haridusministeeriumi eelarvesse, siis on sellel ka selge vastutaja, on selge side baasidega, on selge side õppekavaga, on selle järelvalvega, mis peab olema sisuline. Täna võib teha sellele väga palju etteheiteid just kvaliteedi osas ja aitab niisugustest formaalsest rahulolust ja mugavusest, sest väga palju tööd on tegemata. Aga selle töö tegemine saab alata alles pärast seda, kui on mööndud, et tõepoolest on probleem ja on kinnitatud, et on poliitilist tahet, et seda olukorda muuta. Esmalt on vaja poliitilist tahet, siis analüüsi ja lõpuks tegusid. Aitäh!


Aseesimees Jüri Ratas
Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellega on antud arupärimisele vastatud.