Lauri Vahtre haridusest

IRL Pressiteade 13.11.2008

Lauri Vahtre esitas täna haridusarutelul kuus ettepanekut muutusteks

Lauri Vahtre esitas täna Riigikogus riikliku küsimuse "Eesti hariduse kvaliteet ja kättesaadavus" arutelul kuus ettepanekut muutusteks hariduses.
1. Laiendada õpetajate võimalust hinnata õpilase töötulemusi teisiti kui viie palli süsteemis, see tähendab ilma konkreetset hinnet panemata.
2. Tuleb rohkem tähelepanu pöörata õpilaste kehaliste ja käeliste oskuste arendamisele. See ei tähenda mingil juhul teadmiste ja abstraktse mõtlemise alahindamist.
3. Õppeprogramme tuleb hõrendada. Me peame endale aru andma, et iga aasta toob uusi teadmisi, nende hulk suureneb, kuid lapse vastuvõtu- ja õppimisvõime mitte.
4. Gümnaasiumis tuleb suurendada õpilase valikuvõimalusi. Esiteks saab seda tagada erinevate õppesuundadega, kuid kõne all on olnud ka radikaalsem variant, nimelt, et igal õpilasel võiks vähemalt lõpuklassis olla võimalus mõnest õppeainest täielikult loobuda mõne teise, endale sobivama aine kasuks.
5. Riigieksam peaks ikkagi kokku võtma seniõpitu, mitte tõstma nõutavate teadmiste latti uuele tasemele. Riigieksamid ei tohi olla eesmärk omaette, millele allutatakse terve viimane õppeaasta.
6. Kaaluda võimalust lõpetada gümnaasium lõputunnistusega, ilma riigieksamiteta, millega siis loomulikult jällegi ei saaks otse edasi minna kõrgkooli.
Lauri Vahtre
IRLi parlamendisaadik
512 2315

Lauri Vahtre kõne täna Riigikogu ees

Härra esimees! Austatud kolleegid! Esindan erakonda, mis on haridust alati pidanud Eesti riigi ja rahva püsimise võib-olla kõige tähtsamaks alustalaks. Oleme taotlenud õpetajate palga tõstmist, oleme algatanud õpetaja lähtetoetuse, oleme seisnud mitmesuguste praktiliste sammude eest, nagu näiteks sülearvutid.
Täna soovin öelda järgmist. Ei saa kõnelda haridusest ega tema kvaliteedist, alustamata hariduse eesmärgist. Mis on Eesti hariduse eesmärk? Loomulikult ühiskonnaküpsete inimeste kujundamine, kes saavad aru oma positsioonist teiste inimeste hulgas ning oma õigustest ja kohustustest. Siit järeldub, et me peame teadma, millist ühiskonda me ikkagi rajame. Totalitaarühiskond näiteks vajab hoopis teistsuguseid inimesi kui vaba ühiskond. Tegelikke vastusevariante ei ole palju. Kahtlemata peab see olema demokraatlik, vaba, salliv, ehkki mitte kõike salliv, ja Eesti kultuuritraditsioonil põhinev ühiskond, kus on leitud mõistlik tasakaal isiklike huvide, grupihuvide ja üldhuvide vahel. Sellise ühiskonna täisväärtusliku liikme kujundamist silmas pidades nendime, et haridussüsteemi peaks iseloomustama, esiteks, alternatiivide olemasolu, et iga õpilane saaks areneda oma isiksusele kõige sobivamal viisil. Ma ei pea silmas mitte ainult erinevaid haridustüüpe, nagu kutse- või reaalharidus, vaid ka erinevaid pedagoogikaid. Teiseks, pehmete väärtuste ehk sotsiaalsete oskuste, nagu suhtlemis- ja koostöövõime, väärtustamine teadmiste kõrval. Haridus on alati olnud teadmiste ja kasvatuse süntees, kuid tundub, et viimase sajandi jooksul on põhirõhk järk-järgult kandunud mehaaniliselt mõõdetavatele teadmistele, eriti viimaste aastakümnete jooksul, jättes sotsiaalsed oskused mõnevõrra vaeslapse ossa. Kolmandaks, õpilase käsitlemine harimisprotsessis füüsilise, vaimse ja emotsionaalse tervikuna, kes peab arenema igakülgselt. Ja neljandaks, kodude ja perede tihedam sidumine kooliga.
Nüüd konkreetsemalt, mida tuleks teha. Mis puutub hariduse sisusse, siis esiteks tuleks laiendada õpetajate võimalust hinnata õpilase töötulemusi teisiti kui viie palli süsteemis, see tähendab ilma konkreetset hinnet panemata. Ülemäärane edukultus on kurjast. On esitatud koguni ettepanek, et viiepalline hindamissüsteem tuleks täielikult kaotada, mille suhtes esineb vastuolulisi arvamusi. Võistlust ja võrdlust ei tohi ju ka päriselt eitada. Teiseks, eriti nooremates kooliastmetes tuleb rohkem tähelepanu pöörata õpilaste kehaliste ja käeliste oskuste arendamisele. See ei tähenda mingil juhul teadmiste ja abstraktse mõtlemise alahindamist. Meisterdamisrõõm ei sega mingil juhul mõtlemisrõõmu. Kolmandaks, õppeprogramme tuleb hõrendada. Kordan jälle, see ei tähenda teatava hulga teadmiste päheõppimise vajaduse eitamist. Mõelda saab ikkagi alles siis, kui on teadmisi. Kuid me peame endale aru andma, et iga aasta toob uusi teadmisi, nende hulk suureneb, kuid lapse vastuvõtu- ja õppimisvõime mitte. Niisiis tuleb teha valik, piltlikult öeldes, Pipi Pikksuka probleem, on väike paberitükk, et hiire joonistaks siia ära, aga kuidas mahutada siia hobust. Aga tuleb hakkama saada. Sama probleemi lahenduseks on tehtud ka ettepanek, et põhikoolide jaoks koostataks niinimetatud põhiõpikud, mis sisaldaksid vaid minimaalset teadmiste hulka, võimaldades pakkuda eduelamust ka nõrgematele õpilastele, tugevamatele aga saaks õpetaja pakkuda lisamaterjale, lähtudes selle juures iga õpilase eripärast. Neljandaks. Gümnaasiumis tuleb suurendada õpilase valikuvõimalusi. Esiteks saab seda tagada erinevate õppesuundadega, kuid kõne all on olnud ka radikaalsem variant, nimelt, et igal õpilasel võiks vähemalt lõpuklassis olla võimalus mõnest õppeainest täielikult loobuda mõne teise, endale sobivama aine kasuks, või vähemalt siis koolides, kus seda on võimalik tehniliselt korraldada, kus on olemas vastavad õpetajad. Viiendaks. Riigieksamid ei tohi olla eesmärk omaette, millele allutatakse terve viimane õppeaasta. Riigieksam peaks ikkagi kokku võtma seniõpitu, mitte tõstma nõutavate teadmiste latti uuele tasemele. Kuuendaks, jällegi üks radikaalne ja vaieldav ettepanek. Kas oleks võimalik gümnaasiumi lõpetada lõputunnistusega, ilma riigieksamiteta, millega siis loomulikult jällegi ei saaks otse edasi minna kõrgkooli?
Nüüd hariduselu korraldust silmas pidades järgmised seisukohad. Esiteks. Mitte näha väikestes algkoolides, aga samuti väikestes põhikoolides relikti, mis tuleks tingimata likvideerida. Ideaalne oleks, kui vähemalt esimesed kolm õppeaastat või 3–4 õppeaastat käiks laps koolis jala. Veel parem, kui kuni põhikooli lõpuni, kuid kuna see pole reaalne, siis võime arvestada, et hiljem võiks selleks olla mingi transport, soovitavalt koolibuss. Teiseks. Tuleb soodustada alternatiivpedagoogikat viljelevate koolide rajamist. Waldorf-koolide või neile lähedast metoodikat kasutavate koolide järele on tekkinud selge sotsiaalne tellimus, millele riik peaks reageerima, valvates samal ajal loomulikult õpetuse taseme järele, nagu see on riigi põhiseaduslik kohus. Kolmandaks. Tuleb sisse viia kohustuslik kutsenõustamine 9. õppeaastal, et aidata noorukil paremini mõista oma tugevaid ja nõrgemaid külgi ning sellest lähtuvalt teha valikuid. Neljandaks, palju täna kõneldud asi. Lahutada põhikoolid ja gümnaasiumid, esialgu juriidiliselt, hiljem ka ruumiliselt, sest põhikool ei pea olema selle või teise gümnaasiumi n-ö noorte meeskond, mille ainsaks eesmärgiks on tagada küllaldane gümnasistide arv ja vastavalt siis ka pearaha gümnaasiumis. Gümnaasiumide kujundamine iseseisvaks koolitüübiks loob eeldused tugevate regionaalsete gümnaasiumide rajamiseks. Siin me läheme juba haldusreformitemaatikasse. Kui algkoolis peaks laps käima jala ja põhikooli vanemates klassides ehk bussiga, siis tulevikus ei peaks meid üllatama olukord, kus gümnaasiumisse minek tähendab kuldsest kodukotusest lahkumist, nii nagu see on sadu aastaid olnudki ja nagu see praegu on kutseõppeasutuste puhul.
Olemegi kutseõppe juures. Riik peab aitama propageerida kutseõpet, kujundades positiivset ja lugupidavat suhtumist tublisse oskustöölisse. Kutseõpe peab asetuma võrdväärsena gümnaasiumiõppe kõrvale, et kaoks ära see olukord, kus noorele öeldakse: sina gümnaasiumisse ei kõlba, sina pead minema kutsekooli. Kui me sellest koledast lausest lahti ei saa, siis peab sinna vähemalt teine lause kõrvale tekkima, kus noorele öeldakse: anna andeks, sõber, aga sinust küll tislerit ei saa, sa pead leppima gümnaasiumiga.
Nii. Minu aeg saab läbi. Palju jäi rääkimata, näiteks alusharidus ja kõrgharidus. Märgin vaid niipalju, et me ei tohi jõuda niikaugele, kus alusharidus on nii hirmsasti reglementeeritud, et lasteaiadki jagunevad kutse-, humanitaar- ja reaallasteaedadeks, mis lõpetatakse riigieksamiga. Teiselt poolt me ei tohi jõuda ka niikaugele, kus kõrgharidus on elukohajärgne ja kõigile kohustuslik. Haridussüsteem peab olema paindlik ja võimalusterohke. Rohkem värve, rohkem valikuid, rohkem rõõmu.
Ma tänan!

Haridust käsitlev väljavõte riigikontrolör Mihkel Oviiri kõnest 11. novembril 2008 Riigikogus
/.../
Suur ja ülioluline valdkond, mis ootab samuti radikaalseid otsuseid, on haridus. Kitsamalt hariduse kvaliteet ja koolivõrk. Koolivõrgu reformi katseid on osa omavalitsusi aastaid saboteerinud ja seetõttu pole erilisi edusamme olnud. See on otseselt seotud ka haldusreformi teemaga, millest aga pisut hiljem.
Meie koolivõrgu struktuur vajab ümbertegemist. Praegu püüab iga omavalitsus küünte ja hammastega kinni hoida nn oma koolist, eriti gümnaasiumidest. Põhjus on selgelt majanduslik – omavalitsused kasutavad koole lihtsalt rahapumpadena. Muide, just sellise avameelse pealkirjaga slaidi "Kool kui rahapump" kasutas üks juhtiv omavalitsustegelane mõne aja eest oma kolleegidele ettekannet tehes.
Sattusin kord kohalikust lehest lugema ühe vallajuhi arutlust, et siis pole ju sel vallal mõtet, kui kool kinni pandaks. Vastaksin sellele vallajuhile – ei olegi mõtet.
Ma pooldan miinimumprogrammina gümnaasiumide riigile ülevõtmist. Ja seda kogu vastutusega nii hariduse kvaliteedi kui koolivõrgu eest. Ma ei imestaks, kui näiteks pool või kolmandik gümnaasiumidest tuleks kinni panna või reorganiseerida.
Mitte ainult seetõttu, et meil lihtsalt pole noori, kes seal õpiksid, vaid ka sellepärast, et meil ei ole nii palju kvalifitseeritud õpetajaid, kes neid noori õpetaksid.
Kordan veel – prioriteediks peaks olema hariduse kvaliteet. Meie napp ressurss tuleb koondada, mitte hajutada.
Üle tuleks vaadata ka põhikoolide ja algkoolide võrk. Ja riik peaks ütlema, missugusest minimaalsest õpilaste arvust alates ta kooli rahastab. Ühes Eesti vallas on näiteks 4-klassiline algkool, kus on neli õpilast, ja kooli personal koosneb suisa viiest inimesest.
Arvan, et kui õpilasi on vähem teatud piirist, võib ju kooli pidada, kui on neid, kes tahaksid seal õppida, ja kui on kvalifitseeritud õpetajaid. Kuid siis valla või linna oma raha eest ja maksta tuleks neil minu arvates ka õpetajate palgad, üldse kõik kulud.
Tugevate põhikoolide süsteem on aga maapiirkondade laste hariduse ja tuleviku jaoks võtmetähendusega.
Koolivõrgu reform parandaks kvaliteeti ega halvendaks hariduse kättesaadavust. Koolibusside süsteem, mis pole võõras ka Eestis, lahendab täielikult kättesaadavuse küsimuse.
Näiteks Soomes on omavalitsusel kohustus tagada õpilase tasuta transport kooli, kui kooli kaugus õpilase kodust on 5 kilomeetrit või rohkem või tema koolitee on muidu ohtlik. Põhja-Soomes on õpilaste koolibussi teekond 50–75 kilomeetrit ja on ka juhtumeid, kus see on 100 kilomeetrit või rohkem. Soome üldharidust peetakse väga kõrgel tasemel olevaks..
Muide, Norras käivad suisa koolipaadid, mis korjavad lapsed saartelt peale. Seega ei pea kool olema üle hoovi.
USAs sõidab üle poole lastest kooli ja koju tagasi koolibussiga. Marsruudid on tehtud arvestusega, et sõit ei võtaks aega üle tunni. Väga detailselt on paigas kvaliteedistandardid, turvalisuse nõuded jne.
Lisaks annavad koolibussid suurt efekti liikluses tarbetute sõitude ja liiklusõnnetuste vähendamisel, keskkonna saastamise vähendamisel jne. Lapsed ja pered on rahul. Seega – kõik on lahendatav.
Ma soovin jõudu ja meelekindlust kõigile omavalitsustele, kes tahavad oma territooriumil või koos naabervallaga näiteks mitu kooli kokku panna, kuid kelle mõistlikke kavasid laste tuleviku suhtes püütakse tihti erinevate vahenditega nurjata.
Kõige selle juures on haridus- ja teadusministeeriumil kindlasti võimalik võtta kõrvalseisja hoiak, sest koolikorraldus on justkui omavalitsuste kätte antud. Meenutan, et reeglid on ikka riigi teha. Ja siin on reformiga viivitatud iga päev rohkem kui kurjast.
Ja mul on väga hea meel, et neljapäeval on siin saalis hariduse kvaliteet ja kättesaadavus riiklikult olulise küsimusena arutelul.
Austatud parlamendi liikmed!
Haridusest veel, täpsemalt kõrgharidusest. Ka siin tuleks teha inimeste ja riigi tuleviku nimel jõulisi reforme.
Kõigepealt – Eestis on devalveerunud juba ainuüksi kõrgkooli mõiste, rääkimata sellest, et nad on osalt muutunud halli keskpärasust tootvaks vooluliinivabrikuks. Ülikoolid on leevendanud oma rahamuresid, laiendades järjest enam vastuvõttu nn pehmetele tõmbe-erialadele.
Praegu õpib tudengitest juba 54 protsenti riigieelarvevälistel kohtadel ja just need noored täidavad sotsiaalvaldkonna perspektiivitu ületootmise riiulit. Riik aga laseb sel tarbetul tegevusel avalik-õiguslikes ülikoolides kesta. Riigi enda tellimus on küll mõistlik ja keskendub loodus- ja täppisteadustele, samas ei ole tehtud suurt midagi, et noored otsustaksid nende valdkondade kasuks.
Põhikool ja gümnaasium annavad tehnika ja tehnoloogia valdkonnas lahja ettevalmistuse ning absoluutse valikuvabaduse tingimustes viivad noored oma vanemate raha vastutustundetult laienenud tasulise kõrghariduse popp-sektorisse.
Lisaks näitavad meie auditid, et toimub ristsubsideerimine riiklikult rahastatavate õppekohtade ja tudengite endi kinnimakstavate õppekohtade vahel.
Ma arvan, et paljud asjad loksuksid paika, kui lõpetada avalik-õiguslikes ülikoolides vastuvõtt eelarvevälistele kohtadele ehk lõpetada masstootmine, mis on nii riigi kui ka tegelikult noorte inimeste tuleviku seisukohast mõttetu.
Nii näiteks oli Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 2007. aastal 29 riigieelarvelist kohta, kuid tasuta võeti vastu 55 ning tasulistele kohtadele veel 243 sisseastujat. Lisaks asus 300 noort avatud ülikoolis juristiks õppima. Kokku võeti seega ühe aasta kohta vastu pea 600 juristiks tahtjat! Mujal on samalaadne olukord.
Mis puutub ülikoolidele esitatavaid kvaliteedinõudeid, siis need peavad olema sellised, mis tagaksid nende lõpetajatele tipptasemel hariduse. Siis lõpeks ka see absurdsus, et Eesti-suguses riigis on 34 kõrgkooli. Viis aastat tagasi oli neid suisa 49.
Paraku on see siin saalis omal ajal madalale seatud lati vili.
Eesti-suguses riigis jagub häid õppejõude ja raha ehk vaid kahe avalik-õigusliku ülikooli mehitamiseks – üks oleks Tartus ja teine Tallinnas katusorganisatsiooniks eri profiiliga kolledžitele.
/.../