Lukas loobus kooliastmete lahutamisest

Haridus- ja Teadusministeerium 29.01.2010

Lukas: Loobun kooliastmete tsentraliseeritud lahutamisest, et päästa kogu ülejäänud haridusuuendus

Väljavõte haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase ettekandest Haridusportaali konverentsil täna, 29. jaanuaril Tartus.

Õppekavade uuendus on heaks kiidetud. See rakendub 2011.aastast. Mõnevõrra Riigikogu sellega veel tegeleb, kuid suurt huvi muudatusettepanekuid Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse õppekavaossa esitada pole eelmisel kahel aruteluringil suures saalis olnud – tõsi kolmandas ringis on tulnud senise vaikuse foonil üllatavalt palju ettepanekuid – kuni õpilastele koduste ülesannete andmise sisulise ärakeelamise ettepanekuni välja.

Õppekavaarendus on järjepidev protsess ja see jätkub. Jätkuvalt tuleb arutada ka riigieksamite süsteemi muutmise täiendavaid ettepanekuid.

Kui riigieksamite arutelu mingeid muudatusi toob, siis saab neid teha, sest õppekavade järgi toimuvad uued eksamid 2014. aastal ja eksamikord peab olema paigas 2011.a. sügiseks – seega selle arutamine ei takista sugugi uute õppekavade rakendumist. Ka vahepeal pisut üle räägitud matemaatika riigieksam on koos emakeele ja võõrkeelega seaduses kirjas – nii et kui see diferentseeritakse õpilaseti vastavalt kitsa ja laia õppekava järgi tehtuks, siis see on vaid korralduslik küsimus. Iga õpilane teeb ju ikka ühe matemaatika riigieksami ja nii see seisab õppekavas ka kirjas.

Gümnaasiumiosa lahutamine põhikoolist on olnud selgelt domineerivaim teema seoses uue PGS-iga. See on niiviisi kujunenud, sest see on tõotanud suurele osale koolidest selgelt käegakatsutavaid muutusi – samal ajal kui õppesisu puudutavad muudatused on vähemalt laiema avalikkuse jaoks abstraktsemat laadi. Ometi ei ole kooliastmete lahutamine omaette kandev teema selles seaduses. Kandvaks on õppekavade lahutamine eraldi põhikooli ja gümnaasiumi õppekavadeks tulenevalt nende erinevast eesmärgistusest. Kandev teema on koolide iseotsustamisõiguse suurendamine õppeprotsessi kujundamisel (nii õppekava koostamisel, hindamissüsteemi kasutamisel kui erinevate metoodikate valikul).

Kandev teema on õpetaja staatuse tõstmine kooli siseelus ja muidugi kooli muutmine õpetamiskesksemalt lähenemiselt õppimiskesksemale, mis tähendab, et õpilasi püütakse kaasata, et nad saaksid aru, et ei õpi õpetajale, vaid ikka iseendale. Põhjalikult peatutakse seaduseelnõus õpilase koolikohustuse täitmise temaatikal. Juba esmasele põhjuseta puudumisele peavad reageerima kool, vanemad ja omavalitsus. Esmakordselt nähakse ette reaalne sanktsioon (rahatrahv, ühiskondlik töö) vanematele, kes ei kindlusta oma lapse koolikohustuse täitmist.

Hariduslike erivajaduste teema on seaduses leidnud samuti pikalt kajastamist, kusjuures esimest korda on haridusliku erivajadusena nimetatud ära andekus. Nii et individuaalset lähenemist ei vaja üksnes nn. mahajääjad, vaid ka need, kes on keskmisest nutikamad ja kelle huvi tuleb pidevalt toita, et nad tegevusetusse ja igavusse ei manduks.

Senisest oluliselt rohkem käsitletakse kooliturvalisust, kuni käitumiseni võimaliku ründe korral.
Niisiis on seaduses palju sellist, mida ootate nii Teie, koolijuhid, kui ootab ka laiem haridusüldsus. Kuna soove ja lähenemisi on palju, nii erinevate osapoolte esindusorganisatsioonidel kui kõigil üksikult, on aastatega kokku kogutud ettepanekuid arutatud, kuni paljudel juhtudel on saavutatud ka ühine vaatenurk ja lepitud kokku tee edasiliikumiseks.

Ka opositsioonilised rahvasaadikud, kelle read on võrreldes aastatagusega kasvanud, leiavad enamasti siiski, et suur osa seaduseelnõus ette pandust on neile sümpaatne ja tuleks rakendada. On vaid üks teema, mis segab seda sulnist üksmeelt, see olevat gümnaasiumi lahutamine põhikoolist. Kuigi jah – ka sellest on aastaid räägitud nii kohtadel kui üleriigilistel Haridusfoorumeil, seda on taotlenud presidendi kantselei juures tegutsev Eesti Koostöö Kogu ja kinnitanud Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ning Isamaa ja Res Publica Liidu ministritest koosnenud Vabariigi Valitsus.

Kuni asi oli pigem teoreetiline, tundus idee paljudele kiiduväärsena. Kui asi läks tegelikuks, tulid hirmud. Ma mõistan seda.

Tuletan meelde, et gümnaasiumi lahutamist põhikooliosast on põhjendatud sellega, et eri kooliastmetes on õpe oluliselt erineva eesmärgiga ning nii õpetajate ettevalmistuse, koormuse jaotuse kui ka õppetöö rahastamise poolest tuleb neil koolidel vahet teha. Lisaks on olnud oluliseks vahe tegemise argumendiks ka õpilaste, eriti gümnaasiumiõpilaste arvu langus lähiaastatel, mis toob kaasa niikuinii mitmete väga väikseks jäänud gümnaasiumiosade sulgemise omavalitsuste poolt. Olukorras, kus maakonnalinnade ümbruskonnas on noorte vähesuse tõttu tulevikus peamiselt põhikoolid, pumpab nn. täistsüklikool tegelikult üha rohkem põhikooliõpilasi ümbritsevatest koolidest linna. Vanemad kardavad kaotada oma laste šanssi gümnaasiumi pääsemiseks, juhul kui ei kiirusta, seitsmeaastane laps käekõrval, suure kooli gümnaasiumijärjekorda.

Korralike maakoolide tühjenemiseni viib just see, kui linnad oma koolivõrgus muudatusi ei tee ning loodavad vajadusel õpilasi juurde saada mujalt. Õpilasrände näitajad on halastamatud ja selge on, et koolivõrku isevoolu teed lastes on karta selle võrgu katkemist mõnes piirkonnas. See tähendaks ka väikestele lastele liig pikka kooliteed või siis vahepealset õppekvaliteedi langust, kuni lõpuks otsuseid hädaga tegema hakatakse. Selliste ohtude puhul peab riik sekkuma.

Meil kõigil on oma roll – koolijuhil oma, vallavanemal ja linnapeal oma. Ministrina pean ma pikemalt ette nägema ja vaatama kogu Eesti pilti ja huvisid.

Samas ei saa suuri asju teha vägisi.

Ka Vabadussõjas ei õnnestunud sundmobilisatsioon, võit tuli alles siis, kui rahvas hakkas ettevõtmise väärtusesse ka ise uskuma. Olen alati öelnud, et koolis on asjad hästi siis, kui õpetajad usuvad oma eesmärkidesse ja on piisavalt motiveeritud. Seepärast olen seisnud õpetajate palga eest ja olen ka kõiksugu töökorralduslikke muudatusi hoolsalt õpetajatega arutanud. Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamises pole arvatud üksmeelt saavutatud. Kas selles on mingi roll ka tõsise asja liigses valimiste-eelses politiseerimises, näitab aeg.

Kuid tsentraliseeritud põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist igal pool ja ühtemoodi niisuguses olukorras läbi viia ei saa! Ei kavatsetud 3-6 aasta pärast ega vististi ka tulevikus, sest tingimused selle süsteemseks läbiviimiseks on mitme protsessi (õppekavaarendus, õpilaste arvu langus, venekeelse gümnaasiumi eesti õppekeelele üleminek – viimase suhtes on Keskerakond teinud küll seadusemuudatuse eesmärgiga see ära jätta) ajalisel kokkulangevusel just lähiajal olemas. Edaspidi neid tingimusi sellisel kujul enam pole.
Olen palju suhelnud ja asju arutanud nii maakondades, kui ka poliitilistes debattides. Minu asi on arvamusi arvesse võtta. Loobun seaduseelnõus esitatud ettepanekust tsentraliseeritud kooliastmete lahutamise läbiviimiseks. Seda lootuses, et see loobumine kõrvaldab viimase takistuse kogu haridusuuenduse jaoks olulise Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse Riigikogus vastuvõtmise teelt. Seda seadust on varsti vaja.

Uues olukorras tuleb mõelda, kuidas ilma gümnaasiumi põhikoolist lahutamiseta tagada kõigis piirkondades elujõuliste põhikoolide areng. Mitmed viimase aasta kohalikud otsused on näidanud, et linnad sulgevad eelistatult väiksemaid ajaloolisi põhikoole, suunates sealt õpilased suurtesse täistsüklikoolidesse ümber. Kuidas kaitsta siis maakoole?

Kindlasti ei saa me rääkida enam ka suurusepiirangutest gümnaasiumipidamisel, sest niiviisi tekitaksime maal ebavõrdse seisundi koolipidamisel linnadega võrreldes. Muide, 120 õpilase ehk 6 klassikomplekti nõuet tervele gümnaasiumiosale pole seaduses kunagi olnud, kuigi mõnigi fraktsioon võitles avalikkuse ees „ennastsalgavalt“ selle olematu sätte justkui seadusest välja võtmise eest.

Kuidas minna edasi?

Edasi läheme koostöös. Nii nagu seaduseelnõus on olnud algusest peale põhimõte, et lõplik gümnaasiumivõrk kujuneb läbirääkimistes ja koostöös omavalitsuste vahel, loodan ma ka edaspidi piirkonna otsustajate koostööle. Õpilaste arvu vähenemine sunnib omavalitsusi koostööle, olenemata Teid häirinud seadusesätte ärajäämisest.

Soovitan ka edaspidi puhtaid gümnaasiume luua, nii selleks et hoida elus ümbritsevad põhikoolid, kui ka selleks, et õpilased ei voolaks maakonnast välja juba gümnaasiumiealistena ainult Tartusse ja Tallinnasse. Korralik kõiki suundi pakkuv puhas gümnaasium võib olla maakonnas samasugune majakas, kui kogu Eestis on Hugo Treffneri Gümnaasium, aga miks mitte ka näiteks Nõo Reaalgümnaasium. Pakun Haridus- ja Teadusministeeriumi abi nii sisuliste kui ka juriidiliste küsimuste, võimalik, et ka finantsiliste probleemide lahendamiseks. Kui mõnel maakonnakeskusel on näiteks huvi ja tunnetatud vajadus gümnaasiumi riigistamise kaudu puhta ühisgümnaasiumi loomiseks riigigümnaasiumina – Haridus- ja Teadusministeerium asub hea meelega läbirääkimistesse.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse esialgsed ettepanekud on algatanud koolivõrgu olulise muutmise arutelud ja tinginud või tingivad lähiajal ka juba otsuseid nii Tallinnas, Tartus, mitmetes maakonnalinnades ja ka maakondade eri osades. Need diskussioonid jätkuvad ja toovad kasu nii õpilastele kui kogu Eesti ühiskonnale.