Veekogud võivad jääda ummuksisse

Keskkonnaamet Pressiteade 09.02.2010

Karmi talvega võib kaasneda veekogude ummuksisse jäämine

Viimasel ajal on tulnud üksikuid teateid veekogude ummuksisse ehk
hapnikuvaegusesse jäämisest, veebruari lõpul ja märtsi algul võivad
sellised juhtumid sageneda. Talvine veekogude ummuksisse jäämine on
paraku üks looduslikke protsesse, mis kordub karmidel talvedel
regulaarselt.

Mõnevõrra aitab ummuksisse jäämist leevendada jää lumest puhastamine,
veidi ka aukude raiumine jäässe.

„Jää puhastamine lumest suurendab läbi jää vette tungivat valguse hulka
ning võib panna vees olevad mikrovetikad fotosünteesima ja hapnikku
tootma. Auke raiuda on mõtet vaid sissevoolude lähedal, kus vee
liikumine kannab hapniku järve laiali. Siiski on see suhteliselt
väheefektiivne meetod, kuna avada suudetakse tühine osa veepinnast ja
augud külmuvad kiiresti kinni,“ ütles Keskkonnaameti vee-elustiku
spetsialist Aimar Rakko.

Võimalik on veel ka kunstlik aereerimine, kuid see on mõistlik ainult
väikejärvedes ning võimalik juhul, kui selleks leitakse ressursse.
Õhu otsene pumpamine jää alla on võrdlemisi ebaefektiivne ja siiski
vaid üsna lokaalse mõjuga.

Varasemale kogemusele toetudes on need abinõud osutunud vähetõhusaks
ning kalade suremist täielikult vältida ei õnnestu. Elustiku päästmine
talvisest hapnikuvaegusest on rohkem humaanne tegevus ja majanduslikku
tulu sellisest tegevusest on raske loota.

Ummuksisse jäämisel on mitmeid põhjusi. Kui hapnikuvahetust takistab
jääkate, veevahetus jõgede kaudu on soikunud ja vetikate
fotosünteesi takistab jääl olev paks lumikate, siis jäävad järgi vaid
hapnikku tarbivad protsessid - orgaanilise aine lagunemine,
anorgaaniliste ainete oksüdeerumine ja veeorganismide hingamine. Eesti
veekogudest on kõige ohtlikumas olukorras rohketoitelised, aeglase
veevahetusega madalad järved. Ühe potentsiaalse rühma moodustavad paljud
Lääne-Eesti rannikul ja saartel paiknevad madalad (sügavus alla 1 m)
rannajärved, kuna talveks nende ühendus merega enamasti katkeb ja
põhjamudas tekib rohkelt mürgist väävelvesinikku.

Nagu mitmed teadlaste läbiviidud uuringud on näidanud, ei hukku
tavaliselt kogu ummuksis järve kalastik. Koger ja linask taluvad
hapnikupuudust hästi ning elavad sellised tingimused edukalt üle.
Peamiselt hukkub ummuksisse jäänud järves peenkala: särg ja väike ahven,
mis suurendab jäävabal perioodil oluliselt nende kalade peamise toidu,
zooplanktoni hulk järves. Selle tulemusel omakorda vähenevad
mikrovetikad, kes on zooplanktoni peamine toit. Sellisel juhul on
veekogu umuksisse jäämine isepuhastumise mõttes isegi kasulik:
tulemuseks on vee läbipaistvuse suurenemine ning järve üldise seisundi
paranemine. Kui aga nende muutuste järel ei jää järve piisav hulk
röövkalu (haug, koha), siis saab neid juurde asustada.

Veekogu ummuksisse jäämisest oleks soovitav teavitada ka
Keskkonnaametit, kes hindab veekogu olukorda ja vastavalt sellele
kavandab edasise tegevuse.